Toidujutud jätkuvad: maailma parim libatuunikalasalat

"Liba" on see sellepärast, et tuunikalaga ei ole siin midagi pistmist, salat on täiesti vegan. Maitselt meenutab ehk kõige rohkem tuunikalasalatit - suurepärane variant, kui millegi selle järgi ise tulema peaks. Ja muidu maitseb ka minu meelest täiuslikult.
Asi on nüüd nii, et selle salati retsepte on internet täis, kord pakutakse seda pseudo kana-, kord kalasalatina. Aga iga retsept on veidi erinev, nii et panen enda tänase kirja, ehk huvitab kedagi veel :)

Vaja läheb (üsna suur kogus tuleb, nagu minu toitude puhul ikka - homsekski koolilõunaks hea võtta):

• umbes 2 peotäit kikerherneid (leota üleöö ja keeda)
• pool pakikest kiirkeeduriisi (või noh, see, mis juba kilekottides on)
• 2 keskmist hapukurki
• üks keskmine punane sibul
• 1 õun (hapukad taliõunad sobivad hästi)
• purk konservšampinjone (võib ilmselt ka ära jätta, mina lihtsalt armastan neid. Ausalt öeldes läks umbes 2/3 purki, sest 1/3 panin lihtsalt nahka. Otse purgist.)
• soja salatikastet (mitte-vegan võib ju ka majoneesi kasutada, lahjemat :) )
• sinepit

Keedetud kikerherned purusta pudrunuiaga - tükid võivad jääda, ongi parem. Lisa pool pakikest (keedetud ) riisi. Haki hapukurgid, sibul ja õun hästi peeneks ning viska hulka, sama tee ka šampinjonidega. Vala üle salatikastmega (mul läks selle koguse peale peaaegu poolteist topsikut) ja lisa veidi sinepit. Vähem on parem, hiljem saab maitse järgi juurde panna. Sega-sega-sega, siis maitse, lisa vajadusel soola-pipart, sega veel ja võibki sööma hakata. Kõige paremini maitseb mõne koorikleiva vahel!


Selline siis tänane retsept.
Peab ütlema, et see "vegan-värk" on mu lastele ilmselt jumala õnnistuseks :D Nimelt olen ma taas küpsetama hakanud. Juba pikemat aega ei viitsinud üldse sellega tegeleda, nüüd on igal nädalavahetusel olnud mõni magus küpsetis. Kui eelmisel nädalavahetusel mängisin edasi oma keeksi/muffiniretseptiga (seekord sain lõpuks ka pabervormid, nii et muffinid olid täitsa päris :D ), siis eile sain vanaema tekitatud (olgu ta tänatud!!!) õunauputust ära kasutada ja tegin vot sellist õunakooki: http://vegweb.com/index.php?topic=29341.0 . Vahepeal sattusins egadusse ja valminud pasta (taigen) ei näinud üldse sedamoodi välja, et sellest kunagi midagi koogisarnast võiks tulla, õunatükidki olid parajalt suured - arvasin, et see lihtsalt laguneb. Eksisin - kook tuli väga hea, püsis kenasti koos. Veel nädala sees plaanis uus teha, see on lihtsalt liiga maitsev. Ja õunad tuleb ju ka ära realiseerida. Kui see õunte tükkideks lõikumin evaid vähem tüütu oleks!

Üldiselt läheb minu "uus elu" veganin päris hästi. Paar pisemat libastumist on olnud, tunnistan, kuid kellel ei juhtuks? Ei ole näinud neis kordagi põhjust, et loobuda.
Päris lahe on poes silte lugeda ning müüjatele närvidele käia :D (ei, tegelikult ka!)
Ja kogu aeg ma õgin, söön üle lausa. Hehe, purustangi rõõmuga müüdi nälgivatest ja alakaalulistest veganitest! :)

P.S. Ei, tahaks ikka muud juttu ka siia vahele poetada, kuidagi liiga toidukeskne blogi tuleb.

Rõõmuhõisked (ja muidu sisutu postitus)

Nii hea tunne on olla vegan (mis sest et na algaja).
Nii hea tunne on teada, et toit, mida sööd, ei ole põhjustanud kellelegi kannatusi.
Nii hea tunne on teada, et su ökoloogiline jalajälg väheneb.
Nii hea tunne on, kui su tervis on aina parem.
Nii hea tunne on kuulda, et näed hea välja. (seostad toitumisega, loomulikult.)
Tagantjärgi (kui juba tehtud) on ka hilisõhtul endale järgmiseks päevaks lõunasöögikarbi sisu valmistada väga hea tunne.
Ja isegi tüütu näljase veganina ahistada mingite aseri pirukate müüjat teemal, kas taigen sisaldab piima ja/või muna või ei (kusjuures sõbralik vanamees lubas omanikult järgi uurida! Kahtlustan, et siiski sisaldab. Jäid igaks juhuks ostmata).

Ühesõnaga, kõik on väga-väga hea. Ma olen nii rahul.


Paar asja viisid mind ka mõttele, mis vajab sõnastamist. Ma olen avastanud, et ma ei eelda, et kõik peaksid/võiksid taimetoitu süüa (see oleks muidugi veel parem, aga... :D ). Ideaalne oleks juba see, kui taimetoitlased/veganid ei oleks automaatselt n-ö friigistaatuses, vähemus jne. Et igas söögikohas oleks võimalik ilma eraldi pinnimiseta saada head taimetoitu ning et selle võimaluse uurima hakkamisel ei peetaks sind imelikuks. Et keegi ei näeks seda "erinevana". Isegi mitte üldlevinud ei peaks olema, aga ... tahaksin, et sellesse suhtutaks normaalselt, igapäevaselt, võõristuseta. Oh mis ilus elu see oleks!

Perekond ei tea ilmselt siiamaani (mõtlen ema, vanaema ja muid sääraseid), et ma toitumist veelgi muutsin. Ei kujuta ette, mida nad sellest arvata võiksid. Alles võrdlemisi hiljuti sai emaga räägitud veganitest ja ta küsis väga šokeeritult:"Issand, mida nad siis üldse söövad?!?" Ohjah. Ja ema on mul tegelikult püsna vabameelne ja muidu tore. (Kuigi taimetoitlust peab tobedaks "kiiksuks", faasiks ja millekski, mis on arusaadav ainult rikaste puhul, "kellel on võimalus valida". Samas... Ta ei halvusta. Võrreldes teiste pereliikmetega on ta siiani kõige mõistlikum olnud. No õde loomulikult ka, tema läks täitsa meelest.)

Oma hiigelmuffinist aretasin päris normaalses suuruses (vegan)keeksi, minu (omnivooridest) lapsed armastavad seda nii väga. Lausa salaja käiakse tükikesi murdmas - ei pannud eile tähelegi, kuhu suur keeks kadus!
Öelge siis veel, et veganid ei söö maitsvaid asju :D